Rahamaailma iduettevõtted ei sureta universaalpangandust, kirjutab Tartu Ülikooli rahvusvahelise ettevõttemajanduse dotsent Tõnu Roolaht.
- Tartu Ülikooli rahvusvahelise ettevõttemajanduse dotsent Tõnu Roolaht. Foto: Erakogu
Elame Uberite ja Taxifyde ajastul. Juhtivaks kvaliteedi mõõdupuuks on saamas tärnid kuskil nutirakenduses ja tarbijate rahulolu aina kasvab. Kui kasvab. Samalaadne muutuse vaimustus on praeguseks haaranud rahamaailma. Bondora-laadsed laenu-hoiu ja Transferwise’i-laadsed makselahenduste arendajad kaasavad omakapitalina kokku miljardeid USA dollareid. Niisuguste iduettevõtete asutajad ja investorid räägivad universaalpanganduse vanamoodsusest ja kliendivaenulikkusest. Käes on rahavahenduse murrangu ajastu.
Kas ikka on? Unustame ju mainida, et traditsiooniline rahavahendus on oma kapitaliseerituselt mitte miljardite, vaid triljonite dollarite äri. Samuti on see äri oma arengus ju n-ö igamehe panganduse faasi juba lihtsalt ammu läbinud. See oli aeg, kus omakapitali adekvaatsuse nõuded olid veel tulevikumuusika. Oli ju siingi Eestis 1990. aastate algus samalaadne ajajärk, kus iga jõukam punt ärimehi võis püsti panna oma panga. Ajalugu näitas, et pinnale jäid neist vähesed. Mitmed läksid kas pankrotti või liitusid-ühinesid edukamatega. Jutu mõte on selles, et keskpankade ja/või finantsinspektsioonide poolne regulatsioon on rahavahendusse ilmunud asja pärast. Suhteliselt hoolimatu ehk kasiinos mängimise laadse riskihoiakuga igamehepangandus oli nii maailmas kui ka Eestis meile tarbijatena pikas perspektiivis pigem kahjulik.
Nutikad suurpangad
Jah, mööngem, et nutiajastul need valdavalt bilansipõhised turvareeglid eriti hästi ei toimi. Ei toimi, sest suurpangad on ise samuti nutikad ja pakendavad näiteks kõrge riskiastmega eluasemelaene tuletisväärtpaberiteks, mis on pankade vahel kaubeldavad ning headel aegadel kasvavad hinnas. Need head ajad pole aga igavesed. 2008. aastal põhjustas just see riskivõtmise väärtpaberiteks teisendamine lõppkokkuvõttes suure globaalse finantskriisi. Maksumaksjatena maksime sellise nn väärtpaberistamise kui nutikuse pankade päästmise käigus kinni meie ehk tarbijad. See on ehe näide finantsinnovatsiooni suurest varjuküljest.
Kas TransferWise ja Bondora ning muud rahamaailma idud on siiski hoopis midagi muud? Kas see on just vabanemine kurikavalate traditsiooniliste pankade valesti suunatud nutikusest? Juba on tõdetud, et suured panganduskontsernid on enda jaoks avastanud n-ö isepankuri-laadsete laenu-hoiu lahenduste võlud. Uudsete vahendajate abil moondub pahaaimamatute hoiustajate raha universaalpanga bilansis pangapoolseks riskantseks laenuandmiseks Bondora-laadsete pangaväliste idulahenduste kaudu. Seega ühest küljest on need uued innovaatilised tegijad muutumas osaks järgmisest liigriskide varjamise tegevuste ahelast. Teisalt on iduettevõtted varmad rääkima, kuidas kiire laienemise korral on kasumlikkus ülimalt ebaoluline. Seda räägitakse usus, et ettevõtte tulevik on kas kasumlik väljumine ülesostmise-äramüügi teel või börsikõlblikkuse teke.
Paljud iduettevõtted lõpetavad aga siiski hoopis kõduettevõtetena surnukuuris. Miks peaks olema jätkusuutlik kahjumlikult laieneda? Kas see kõik on hoolikalt jälgitud investeerimiskava ülikasumliku tuleviku nimel? Kõduettevõtteks kujunemise üheks allikaks ongi see, et investorite raha põleb kiiremini läbi, kui see ülikasumlikkus jõuab kätte. Niisiis on hoolikalt jälgitud kasutusest asi tihti üsna kaugel. Lihtsalt tõstetud raha kulutatakse ära ja ettevõte lõpetab. Kiire laienemine loomulikult kiirendab tihti seda põletusmäära, sest kui kõik uued sammud oleks jooksvas kasumis, oleks nutiettevõte ise ju samuti kasumis.
Universaalpanga tähtsus
Kas me sooviksime aastaid kahjumlikult laienevaid Swedbanki ja SEBd? Kaldun arvama, et mitte. Miskipärast soovime hoida oma leiva- ja üüriraha hoiusekindlustusega traditsioonilises universaalpangas. Selle pankroti tõenäosust vähendab lisaks tema üldmajanduslik olulisus kõigile, sealhulgas riikidele ja valitsustele. Kas ajad muutuvad? Kas viie aasta pärast me ei mõtle enam nii? Arvelduskontode pidamine on vastutusrikas, suhteliselt vähetasuv ning infotöötlusmahukas tegevus. Uued seksikad ettevõtted ei taha seda tülikat osa pangandusest. Nemad tahavad vähe vastutust, rohkelt lõbu ja kasumiperspektiive. SEB juba muudab konto omamist kohati tasuliseks. Osalt seetõttu, et tasuta arvelduskonto kulud kaetakse universaalpangas laenutoodete ja maksetoodete marginaalide abil. Ajal, kui n-ö isepankurid võtavad ära osade laenutoodete kliente ning TransferWise’id välismaksete kliente, tulebki paraku arvelduskonto omamise eest hakata peale maksma.
Kas tulevikus pole arvelduskontot kui taristut enam vaja? Kes on sellisel juhul see usaldusväärse infotehnoloogilise sukasääre pakkuja? Paberraha on selgelt liiga ebamugav ja mittenutikas. Elektroonilise raha registripidamise vajadus siiski kardetavalt jääb. Bitcoini turg siin just erilist õiguskindluse ja kestlikkuse paralleelnäidet ei paku. Praegu kasutavad iduettevõtted tihti ühe osapoole või partnerina traditsiooniliste universaalpankade kontode taristut. Seetõttu osutuvad palju tõenäolisemaks kaks stsenaariumit. Esiteks, finantstehnoloogilised ettevõtted nagu TransferWise teevadki enda eduka äramüügi mõnele tuntud panganduskontsernile. Teiseks, nad asuvad erinevate teenuste koosteostamise kasude tõttu hoopis oma teenuste spektrit arendama, kuni neist on saanud suhteliselt traditsiooniline ja reguleeritud panganduskontsern. Reguleeritud siiski senisest nutikamal moel, sest ainult rahade vahendaja bilansist adekvaatsust otsida on tõepoolest nutiajastule jalgu jäänud. Kõik teenused ühest kohast ehk one-stop-shop lähenemine on aga tarbimises jätkuvalt au sees. Elagu nutikamalt reguleeritud ja pilveteenuseline universaalpangandus!
Seotud lood
Kuna ärikinnisvara arendatakse reeglina vaid üürimiseks, on endale A-klassi büroopinna ostmine harvaesinev võimalus, mida edukal ettevõttel tasub väga tõsiselt kaaluda, rõhutab Tallinna südalinnas paikneva
Büroo 31 müügijuht Taavi Reimets ning lisab kogemusele tuginedes, et omanikuna tekib kasu nii kohe kui ka kaugemas tulevikus.